• Hundiklubi (Wolf Club) liikmeid seob ühtekuuluvustunne ja vastastikune tugi. Klubisse kuuluvad kõik Wolf Group’i ettevõtete töötajad ja olulised koostööpartnerid üle maailma. Klubi annab meie Huntidele võimaluse meelt lahutada ühisüritustel ning sportides. Koostööpartneritele pakub aga Hundiklubi võrgustiku, kellega jagada ühiseid väärtusi, toetada üksteist, õppida teineteise kogemustest ning jagada parimat praktikat.

  • Hundiklubi eelkäija Krimelte Hundid loodi aastal 2004, Krimelte 10. juubelipeol. Sündinud oli klubi legend. Klubi esimestele liikmetele kingiti klubi sõrmused. Esimesteks Huntideks olid ettevõtte esimesed töötajad Jaan Puusaag, Jaanus Paeväli, Asko Kruusement, Ard Kruusement, Marek Jürgenson, Maie Uus ja Õie Ojala.

    Nüüdseks on klubi liikmeteks kõik Wolf Group’i kuuluvate ettevõtete töötajad ja ka olulised koostööpartnerid üle maailma. Neid inimesi seovad ühtekuuluvustunne ja ühised eesmärgid - sarnaselt väärikale ja elujõulisele hundile, kes on valitud klubi sümboliks.

    Wolf Groupi töötajate staatus Hundiklubis kujuneb vastavalt kogemustele:

    kutsikas   (0-2 a. klubis) Kutsikas – kõik uued töötajad on esimesed kaks aastat kutsikad.
     
    kutsikas   (2-5 a. klubis) Hunt – hunt on oma koha karjas leidnud ning liigub järjepidevalt suurema professionaalsuse suunas.
     
    kutsikas   (5-7 a. klubis) Hall Hunt – kogenud tegija, kes otsib võimalusi karja tegutsemisraadiuse laiendamiseks.
     
    kutsikas   (7-10 a. klubis) Valge Hunt - vana tegija ja meie karja autoriteet. Valge hunt suunab nooremaid ja aitab karjal leida rammusamaid elupaiku
     
    kutsikas   (10 a. klubis) Must Hunt – meie karja vaim, tarkuste ja kogemuste hoidja. Must Hunt on eriti vilunud kütt, kelle sõna loeb ja kes hoiab järelkasvul silma peal.



    Olulistele koostööpartneritele aga omistatakse Wolf või Honorary Wolf staatuse.

    Hundiklubi hindab oma liikmeid, nende töökust ja tahet olla osa karjast ning väärtustab nende võimet karjaga kaasa liikuda.

    Klubi tunnustab igal aastal parimaid ning staažikamaid liikmeid ning korraldab üritusi.

     

  • Eestlased on väidetavalt Euroopa vanim samas asukohas elutsev rahvus. Eestis elatud 5000 aastaga oleme oma 1 miljonilise rahvaarvuga keelelt ja kultuurilt sedavõrd unikaalsed, et suurele osale maailmast on meie eksistents müstika. Eesti on kui kauge põhjamaine maailma äär (Ultima Thule), millele alati osutab Põhjanael, kuhu päike on läinud magama (Ratasrist) ja kus on töökas rahvas (Hundiklubi liikmed). Hundiklubi liikmeid seob tugev ühtekuuluvustunne ning see klubi on ühtlasi ka osa müstikast, mis soojendab päikesena meid kõiki. Kes on Hunt, jääb selleks, kuhu iganes elutee teda ei viiks. Põhjanael näitab alati koduteed paika, kus ollakse kaitstud ja ees ootamas vanad head Hundid.

    Esimesena mainib kreeklasest maadeuurija Pytheas Massaliast oma teoses "Maailma merest" aastal 325 e.m.a.: " ... ultima Thule", mis tähendab " ... kõige kaugem Thule", paigutades selle 6 laevasõidupäeva kaugusele Britannia saarest ida või kirde poole, kus suveöö on ainult 2-3 tundi pikk. Europotsentristlik keeleteadus pole osanud Thulet ühendusse viia ühegi elava keelega. Meile, eestlastele, on aga sõna "tuli" omane juba aastatuhandeid, ühisest ugriajast pärit. Vana-Rooma ajaloolane Publius Cornelius Tacitus (55-129 m.a.j.) pani kirja 98 m.a.j. oma teoses "Germania" esmakordselt sõnapaari - aestiorum gentes - aestide hõimud. Alates sellest ajast kuni tänase päevani on pidevalt jälgitav selle toponüümi kasutamine Eestimaa ja ka eestlaste kohta. Aastal 98 Aestii, 524 Aesti, 816 Aisti, 880 Estum, 1075 Aestland, 1154 Estlanda, 1167 Estonum, 1172 Estia, 1212 Estones Osilianes, 1219 Estland ning 1224 Estonia. Ladinakeelne
    aestus tähendab kuumust, lõõska, hõõgumist. Arvata võib, et Balti mere idaranniku asukate kirjeldamisel lähtus Tacitus, kes ise ei reisinud, Pythease, Pliniuse ja teiste kirjameeste tekstidest, mis sisaldasid piisavalt informatsiooni, et läänemere- soome sõna "tule" tõlkida puhtasse ladina keelde - aestus, kujundada sellest etnonüüm - aestiorum gentes ja paigutada aestide hõimud eksimatult gootidest ida poole ja laplastest edela poole.

    Vanaislandi keeles on eisa "tuli" ja norra keeles "tulekolle". Muinasnorra eistir ja muinasrootsi ester on eestlased. Samast tüvest gootikeelne sõna aistan, aistada tähendas algselt tulist, ägedat, keevalist, seejärel pelgamist, pühaks pidamist, millest tulenev etnonüüm on nähtavasti veel Tacituse ajal tähendanud puutumatu ehk tabulise maakoha asukat. Aga miks olime siis välismaailma jaoks tulerahvas hoolimata meie külmast ja kaugest geograafilisest asupaigast? Sest siin heitis puhkama Päike (Tegelikult küll Kaali meteoriit). Kaali raudmeteoriit (~1000 t) langes Saaremaale ajavahemikus arvatavalt 900-500 e.m.a. (ENE väitel ~1500 e.m.a.). Plahvatust oli kuulda üle kogu Eesti ja ka idapoolses Skandinaavias. Sellega kaasnes ka tugev maavappumine. Kukkudes tolle aja kohta suhteliselt tiheda asustusega piirkonda, hävitas see langemisteele ettejäänud 2 puust ehitatud linnust, mida tõestavad arheoloogilistel kaevamistel avastatud suure põlengu jäljed. Samuti jättis see kustumatu mulje inimestesse, sest katastroofi tulemused on kajastamist leidnud isegi vanemas rahvaluules ja uskumustes. Ja seda mitte ainult Eestis. Pytheas: " ... barbarid näitasid meile kätte koha, kus Päike heidab magama (helios koimatai)."

    Hunt on elujõuline loom, kes elab karjas. Just karjavaim on see, mis teeb hundid tugevaks ning kardetavaks. Oma halli karvkattega ei pretendeeri hunt kõige ilusama looma tiitlile, kuid samas ei julge keegi ka kahelda hundi rüü väärikuses. Huntidega on seotud palju ebausku. Eesti rahvamuistendites ja rahvuskultuuris on palju ruumi libahundile. Kujutelma tunti juba antiikajal, Põhja-Euroopas eriti 15-16 sajand. Juba muinasajal nimetati eestlasi naabrite poolt libahundirahvaks. Tark ja kaval hunt oli inimesele vääriline konkurent, keda austati ja kardeti. Muistendeis hävitab hunt pahu vaime – tonte, kuradeid, kodukäijaid. Palju mainitakse hunte vanasõnades. Et hundi nimetamisega kardeti teda kutsutavat, on kasutatud rohkesti peitenimesid (kriimsilm, võsavillem, hallivatimees jne). Hunt on visa ning koos karjas tegutsedes murtakse maha kuitahes suur loom. Meie karmis põhjamaa kliimas seob eestlast hundiga isemoodi side. Me elame maailmaäärel ning läbilöömiseks peame kokku hoidma. Me oleme oluline tegur looduse tasakaalu säilimiseks.

    Väikese vankri tähtkuju heledaim täht. Põhjanael ei osale märgatavalt tähistaeva pöörlemises, seepärast on ta maastikul ja meresõidul tähtis orientiir. Eestlaste rahvaastronoomias üks tähtsamaid taevakehi. Põhjanaela on peetud taevakummi keskseks kinnitusnaelaks, teised tähed arvati tiirlevat tema ümber. Põhjanael on alati rändureile näidanud kätte kodutee.

    Ratas on muinasaegadesse ulatuv Päikese sümbol. Ringil oli maagiline võim kaitsta kurjade jõudude eest, võib-olla seetõttu oli ümmargustel esemetel nagu võru, sõrmus, ümmargune amulett, kaitsev ülesanne. Ratasrist oli üldlevinud Põhjamaades, Kolumbuse-eelses Ameerikas ja laiaulatuslikul Vahemereäärsel alal umbes 1500 aastat e.m.a. Varem sümboliseeris päikeseratas kõrgemat jõudu, päikest ja kuningat kui päikese teisikut. Seega väljendas märk jõudu ja kontrolli. Hiljem hakkas struktuur üha enam omandama risti tähendusi (Maa, maakera ja kompassi suunad). Antiik-Kreekas tähistati päikeserattaga gloobust või sfääri. Antiikastroloogias kasutati seda sünnikaardi mudelina. Kaasaegses astroloogias on see planeet Maa ja Fortuuna märk. Kristlik kirik sulatas selle paganate märgi oma ristide hulka. Seda tuntakse gamma risti, roomakatoliku risti ja sissepühitsemisristina. Kiriku sissepühitsemisel joonistab piiskop pühitsetud vee või õliga ratasristi 12 erinevasse kohta kiriku seinal. Eestlastele on ringimotiiv tuntud juba eelkristlikust ajast. Seda tunnistavad arheoloogilised leiud, eriti ehted. 19. saj. ornamentikas esinevad ring ja päikeserist lihtsate
    motiividena. Päike on eestlastele olnud tähtis aastatuhandeid, sest meie laiuskraadidel on palju pimedat aega, eriti talvel. Suveharjal on Päike oma võimu tipul ning see on rõõmupidu – Jaanipäev.
    Taliharjal on Päike suremas ning jõulud on ristiusueelsel ajal olnud hirmupäevadeks. See oli aeg "kui kõik taeva ja põrgu väravad olid lahti", ning seetõttu tuli ennast kaitsta kuidas võimalik. Selleks, et kurjad vaimud sisse ei saaks, tehti kõikidele avaustele (uksed ja aknad jms) tõrjemaagilised märgid: rist, pentagramm või ratasrist. Tulekoldes pidi pererahvas tuld alles hoidma kogu jõuluaja. Eestlane kindlustas end sellega, et joonistas ukse- ja aknapiitadele päikesekodarad – Päikese kiired ning alles nädalapäevad hiljem, kui Päike hakkas kukesammul jõudu koguma, tõmbas ta taassündiva Päikese kodaratele ringi ümber.

  • KEVADPÄEVAD! Alates Hallist hundist käiakse kevadeti jahil. Tegemist on sportliku väliüritusega mis lõpeb väiksese saunatamisega.

    SUVEPÄEVAD! Suur suvine pereüritus laupäevast pühapäevani. Tegemist on suurema ühisüritusega, kus noortel kutsikatel tuleb anda hundivanne.

    LASTEÜRITUS! Me hoolime oma lastest ja tahame anda omapoolse panuse nende Jõuluaega. JÕULUPIDU! Võtame kokku tööaasta ja tunnustame parimaid.

    SPORDI- ja KULTUURIPÄEVAD! Oleme sportlikud ja soovime koos aega veeta sportides ja kultuuri nautides.

    Klubi korraldab ka eksklusiivseid hunditeemalisi kokkusaamisi koostööpartneritele üle maailma.

  • MTÜ Krimelte Hundid
    Suur-Paala 10
    13619 Tallinn, Eesti